Alo 4

Alo sai neli.

Olen Alost blogis liiga vähe kirjutanud. Tähelepanu läheb ju kõige suuremale, kes teeb ägedaid asju, ja pesamunale, kes on kõige nunnum. Alo oma rahuliku arenguga saab kõige vähem tähelepanu - ja mitte ainult blogis.

Tegelikult on ta:
- heatujuline
- julge
- nupukas
- jutukas
- väga issikas!!!

Muidugi on tal oma tujud ja tahtmised, aga neid on vähe. Tihti unustame, et ta on alles kolm - nüüd siis neli - ja ootame talt täiskasvanu või vähemalt koolilapse käitumist. Alo arutleb loogiliselt, tunneb sügavat huvi igatsugu tehnika vastu, tahab kõike ise proovida ja tahab asjade töötamisest aru saada. Kui ta on millegi selgeks saanud, tahab ta selle meile üle rääkida - ja nii tihti pole meil aega kuulata! Sest on vaja tegeleda väikevennaga... või õega.... või Suurte Inimeste Tähtsate Asjadega.

Suhted vennaga: eriti pole. Alo mürab Ovega, aga harva ja mitte eriti pikalt. Iida-Ove moodi nunnutamist pole vendade vahel üldse.

Suhted õega: head. Aeg-ajalt kisuvad, aga enamasti mängivad koos. Ja mängivad pikalt, tundide kaupa. Nad pole veel võrdsed partnerid, aga on üsna sinnapoole teel. Mõlemal on arenenud õiglustunne ja probleemide lahenduse oskus, nad oskavad ressursse jagada ja ummikutest välja tulla. Eile kuulasin mõnuga nende tingimist. Iida teadis mingite pallide asukohta, Alo käes oli Iida jaoks oluline Lego klots. Iida kõigepealt mängis pallid Alo jaoks tähtsaks ja siis hakati kauplema - üks infoga, teine asjaga, väga profilt. Asjade klattimine "enne mängid sina sellega ja siis mina ja siis jälle sina" on igapäevane. Kakeldakse harva - I teab, et A on ta'ga jõu poolest pea võrdne, seega saadakse kas sõnadega hakkama või tullakse meile kurtma. Vabandust paluda oskavad ka mõlemad.

A-l on komme lolluste peale ennetavalt vabandust paluda. Ka siis, kui selleks põhjust pole. Ja hästi armsasti.

Oleme uhked õnnelikud oma neljase üle!