Oh seda koolilast!

Eile kell 22:15 pidi mul tulema pikk töökõne.
Enne seda pidin saama kõik lapsed söönuks, puhtaks ja magama.
Iida järgmise päeva kool algas kell 8, nii et ka äratus pidi tulema varane.

Kell 21:10 laekus koju Iida.
Ja tuli minu juurde - nutu ja jutuga.
Tal tuleb homme inkas etteütlus.
Aga ta ju ei oska!
Aga õpetaja sõnul otsustab just see test!!!, kas tal tuleb veerandihinne 4 või 5!!!
Kui 4, siis oleks see Iida esimene veerandi-4 üldse!!!!!

Tahaks ulguda, oli minu reaktsioon.
Kus sa, ****, olid paari tunni eest, kui ma küsisin, kas homseks õppida on!
Miks ei tulnud sa sõbranna juurest koju kell "siis-kui-ma -helistasin", vaid alles 9!
Miks sa üldse läksid sinna, kui sa teadsid, et!!!

Aga ulgumine ei aita.
Õnneks ja täiesti erakorraliselt sain ma Ove magama siis, kui teised lapsed alles üleval - normaalselt pole see võimalik.
A läks ilma unejututa voodisse,
I sai range korralduse kõik muud kooliasjad viimse täpini korda seada ja siis inka õpikut lugeda-kirjutada.
Kell 23 lõppes mu kõne.
Tegime proovi-etteütluse - ei läinud hästi - ja analüüsi.

Äratus 6:30.
Kahjuks ärkas ka Ove, kes veetis järgmised 2 tundi minu peale kisades.
Kisas, sest ei saanud soovitud tähelepanu:
tegime Iidaga teise proovi-etteütluse ja analüüsi.
Ikka ei läinud hästi, ehkki oli juba parem.

Kui I-l oli viimane aeg kodu-uksest välja astuda, teatas ta, et tal on kott pakkimata.
Lapsevanem:
MIDA SA TEGID EILE ÕHTUL, kui ma ütlesin, et kõik muud asjad... ?!?!!?!?!!
Ja MIDA SA MULLE ÜTLESID pärast seda, kui ma ekstra küsisin, kas kott koos... ?!??!?!?!
Siis selgus, et mingi vihik on täis, tuleb leida uus ja nimi peale kirjutada ja....
Sel hetkel poleks tahtnud enam mitte ulguda, vaid pigem konjakit.

Kõik asjad said tegelt üsna kärmelt korda, laps lahkus kodust minu õnnistusega ja heade soovidega etteütluse osas.
Ilmselt hilines tundi, aga noh. 

Eks õhtul räägime läbi, mida teha, et sellised "homme hommikuks on vaja" olukorrad enam ei korduks.

Aga no miks ja kas peab see lapsevanema elu just selline olema....!!!

Poisid said oma koolieelsetesse kasvatusasutustesse õnneks suht valutult. Alo ärkas, sõi, hakkas Ovega palli mängima ja tegi kõigil tuju heaks. Poiste riietamine läheb mul nüüd juba väga kärmelt.
Ma viin nad ära pmst toariietes, nii on kõigil mugavam. On ju soe, suisa suvi!

Tõele au andes:
- õpib laps üldiselt täiesti iseseisvalt, kiirelt ja hinnete järgi vaadates ka hästi

- õppis ta inkat ka enne sõbranna juurde minekut, aga ütles, et peab vaid natuke sõnu vaatama.
- mainiti mulle kergelt süüdistavas toonis, et sõbrannal aitab emme inglise keelt õppida.  

Ja just nüüd teatas eKool, et etteütluse hinne tuli ikkagi "viis".
Uhhh!!!