Ellerheina kevadkontsert

Mis on ühist
Debussy klimberdamisel, 
šamaanitrummil,
slaavi kirikumuusikal,
Benjamin Brittenil,
nutusel eesti rahvusromantismil
ja Buratinol?

Need kõik - ja veel palju muud - esinesid soustis nimega "Ellerheina kevadkontsert" Estonia kontserdisaalis.

Esimene osa - mudilased - oli selline nunnukas. Meie tibu seisis päris-päris keskel ja laulis ja lustis kenasti ja oli ise ka ilus.
Teine osa - lapsed - oli mu arust padu igav, suisa tukk tuli peale. Katile jälle meeldis.
Kolmas - neiud - oli siis tegelik kontsert. See haaras esimest noodist alates. Puhtad hääled, huvitavad seaded ja liikumine, vahele veidi luulet, lõppu kaunid (tõesti kaunid, irooniata) kõned. Ellerhein kõlab ingellikult ja paitab kõrva.

Alo ja Ove pidasid vastu kuni kõnedeni, kaks tundi, super saavutus.
Iida tuli alates vaheajast minu kõrvale istuma ja vahtis huvikalt neidude kõõrutamist.