Lasnamäe kergejõustikuhallis

Kui poisid õhtul liiga elevil on, viin nad Lasnamäe kergejõustikuhalli end "tühjaks mürama". Kella kaheksani on seal väga rahvarohke, aga sellest edasi on suhteliselt rahulik. Kutid saavad kõrgushüppematil kulli mängida, varbseinal ronida, raskejõustiku vahendeid endale varbale pillata ja muud poisilikku.

Võimalusi on seal lõputult. Saali igas nurgas tehakse mingit sporti. Vene poksijannad, kummipaelte otsas lendajad, kergejõustiklased tittedest penskariteni, excite kondiväänajad ja ronimisseinal rippujad. Ronima tahaks meie lapsed ka, aga sein on selleks üldiselt liiga täis. Kuid nad leiavad endale ise niigi mänge - laps on üks leidlik elukas!

Areenipilet kolmele (mina + 9a + 6a) maksab kuus eurot.

Lasnamäe KHJ on minu arust jätkuvalt Eesti kõige toredam spordi-rajatis.
Kui veel viis aastat tagasi oli see ala-kasutuses, siis nüüd on ta kogu aeg punnis täis.
Ja see on hea!

Ainus häda on meil see, et Alo ei saa sõpru kaasa võtta. Lasnamäele peaks minema kaheksaks, kui tööpäeva-järgsed laste grupi-trennid on läbi. No hädapärast ka seitsmeks, a siis on areenil palju trügimist ja poistel pole kuskil olla. Aga Alo sõbrad peavad kõik kell pool kaheksa kodus olema. Muidu muutuvad nende mammad hullult ärevaks. Ühe sõbra me viisime koju pool kümme (reede õhtul, poisil polnud järgmisel päeval kooli ega vara ärgata) ja ma pidin ise käima lapse kodus vabandamas, et a) laps pole süüdi ja b) enam nii ei tee.