Ahastus

Lapsevanem olla on üldiselt tore.

Aeg-ajalt tabab aga ahastus, peenema nimega "frustratsioon".
Mida me oleme teinud valesti?
Kas vigu saab tagantjärele siluda, parandada, olematuks teha?
Kas lapse iseloom või omadused on üldse lapsevanema teha? Mil määral?
Kuipalju kannatab ühiskond inimest, kel on mingi elementaarne oskus täiesti olemata?
Kuipalju kannatab koolisüsteem...?
Kas vihastamine aitab? (muidugi mitte)
Aga mis siis aitab?

Sellised täiskasvanulikud mõtted siis, kirjutades seletuskirja "kuidas me matemaatika tunnis sõbraga vestlesime".
Ja ei, asi pole ei matemaatikas ega vestlemises. Nendega on suisa väga okei...