Käisime toidupoes
Ma pole ammu Iidaga toidupoes käinud. Varasemast mäletan, et ta on seal päris hea kaaslane. Tormab ringi, ajab mingit oma asju, poodlemist ei sega, kärsitu ei ole. Allub täpselt korraldustele, ise initsiatiivi eriti ei ilmuta. Aga laps on kasvanud ja nüüd...
... algas poodiminek sellega, et maja uksest välja astudes keeras Iida järsult vasakule ja hakkas Selveri suunas sammuma. Mina vaatasin mõtlikult autovõtit, eemalduvat last, jälle autovõti - ja sammusin siis järele. Tõepoolest, soe suveõhtu ja meeldiv Kadriorg, milleks auto?
Linnalapsena on Iida tänaval hoolikas ja ettevaatlik. Sõiduteele ei jookse, paremale-vasakule vaatab, fooritulesid tunneb. Turnib treppidel ja jookseb rohuplatsidel, kuid seda vaid piiratud ulatuses. Kui mina sõiduteele kaldun, siis sikutab mu sealt ära. Tubli :)
Poes haaras Iida endale oma pisikese käru ja hakkas sellega rallima. Tal oli oma shopping-list. Saime kokkuleppele, et ostame ÜHE kommi, lisaks oli lapsel vaja õuna, jogurtit ja leiba. Iga eseme kohta teatas ta, et tal on oma "lemmik". Mõnikord läks see minu omaga kokku, mõnikord mitte. Nii ostsime kaks pakki leiba - mina valisin Katile täisteraleiva ja Iida valis endale rukkileiva. Saia osas langes meie maitse kokku, jogurti osas läks lahku, salati osas jälle kokku...
Ning muidugi teadis ta täpselt, et kommi saab alles siis, kui selle eest on kassas makstud.
Kogu käigu oli Iida "hea lapse" musternäidis. Rõõmsas tujus, midagi ei nori, kokkulepetest peab kinni. Kui üks komm, siis ainult üks!
Lausa lust ja lillepidu on sellisega poes käia.
posted by Kaur @ kolmapäev, juuni 06, 2007
Iida, 6. august 2003
5 Comments:
Oi kui tubli! Mulle tundub muide, et need lapsed, kellega päevast-päeva supermarketites ei käida, vaid ainult vahest harva, käituvadki poes tunduvalt paremini (3-4-aastaste kohta).
Meil läks asi vahepeal päris käest ära - no kuidagi läks nii, et teisiti ei saanud, kui et pidin pea iga päev lapsega koos poes käima. Ja selle asemel, et kaubandusega harjuda, kujunes plikal hoopis välja mingi eriti kapriisne shoppamismaneer. Nõudis, oli kärsitu ja pahur, kui ei saanud mida tahtis, vahetas asju viimasel minutil ümber, murdis kokkuleppeid ja võitles tehtud kokkulepetest hoolimata iga soovunelma eest ihu ja hingega.
Päästis see, et lihtsalt EI LÄINUD natuke aega enam poodi (mõnel õhtul olime seetõttu küll ilma piimatoodeteta:(. Aga siis tuli issi ka lõpuks koju ja me sõitsime maale ja maa väikestes poodides oli asi üllatavalt täiesti kontrolli all.
Nüüd käitub suures supermarketis ka enam-vähem. Seega leidis tõestust see oletus, et liiga rohke kaubavalik ja liiga tihe poekülastus mõjub lapsele segadust ja stressi tekitavalt. Pahad hüpermarketid!
Muidugi on lapsed ka erineva tudlikkuse ja närvikavaga.
Meilgi oli aeg, mil tuli poest eemale hoida. Sügisel. Miskipärast arvame, et järgmisel sügisel tuleb jälle ;)
Ma käisin kunagi vanema poisiga poes, no ta oli siis ka nii 3 või 4. Ostame kommi ka? - Ostame! Annan lapsele kilekoti, et noh, võta siis kommi... laps paneb sinna sisse ühe kommi. Minu imestuse peale, et ainult ühe või (ma ise oleks vähemalt pool kilo kokku kühveldnud, eksole), mõtleb ja paneb teise veel - Margusele ka.
Teinekord käisin kahe lapsega poes, 2 ja 4. Kumbki võttis samamoodi nagu Iida ühe kommi pihku ja poetas selle siis kassa juures lindile.
Minusse need lapsed igatahes läinud ei ole.
Me käime ka suht harva lastega poes, eriti talvel. No et kui mul on valida, kas minna tunniks ajaks lastega metsa kelgutama või toidupoodi, kusjuures mets ja toidupood asuvad eri suunades, mis häda peaks mind siis ajama poodi, kus lapsed higistavad ja tõbised neile peale aevastavad, kui kelgutada on palju lõbusam. Las mees õhtul töölt tulles läheb sinna poodi. :P
Oh, ega kommid polegi meil teab mis ahvatlus. Need ei tekita minu lapses eriti mingit emotsiooni, korvi neid ka ei sokutata. Meil on kaubanduskarideks hoopis kõiksugu põnevad mänguasjad, mis suurtes poodides lapsele hästi kättesaadavatesse kohtadesse on sätitud ja mis maksavad söödavatest asjadest enamasti mitusada krooni rohkem :(
Sügistalvisel perioodil pole meil kahjuks eriti valikut ka, et kedagi teist poodi saata - issi ajab omi asju teises linnas ja mina ei raatsi hommikust tööaega üksi poes käimisele raisata.
Suvel on asi õnneks palju parem.
Aga kui ma saaks valida, käiks igapäevaselt ainult sellises vanaaegses 'maapoes', kus hea valik värsket toidukraami ja lisaks mõned elementaarsed majapidamisasjad. Kahjuks surid sellised poed meie kandis välja. Üks küll on, aga see on liiga nigela valikuga ja paneb rõhku rohkem alkole.
Meil on õnneks mänguasjad omaette riiulivahedes poe tagumises otsas, kuhu võib vabalt üldse mitte sattuda. No umbes nii, nagu alkoriiulite vahele naljalt ei satu.
Täna oli mul jälle võimalus veenduda, kui korralikult käituvad mu lapsed suures poes, kui minul on asju täis korv tarida ja käest hoida eriti ei saa. :) Isegi see pisem, kes oli juba pika maa jala käinud ja ei saanud oma armastatud poekäru.
Meie komistuskiviks on eelkõige üllatusmunad, eks seal ole ka mänguasjad. Millega nad üldse eriti ei mängi, millele ma ka rõhun kogu aeg, kui ostmisest keeldun. :P
Postita kommentaar
<< Home