Lasteaed enne ja nüüd

Hommikul: Lasteaias on 10 uut last. Täna hommikul ei nutnud neist MITTE ÜKS. Valitses rahu ja lusikate klõbin. Täielik ime!

Tuletasin meelde eelmist sügist. Iida läks siis aeda. Küll tundub kauge minevik olema! Ja mured, mis meil siis olid - saab ta ise söödud? riidesse? potile? Kas julgeb teistega mängida? Kasvatajatelt abi küsida? Pooled korrad viisin mina ta süles aeda, sest laps ei tahtnud ise käia...

Ega ma praegu ju ei tea, kuidas Iidal aias läheb. Ainult kasvatajad kinnitavad, et kõik on korras. Uje on ta küll endiselt - poisid teevad ringe ümber tema, aga Iida ainult naeratab häbelikult. Küll läheb üle; kevadel nimetati teda aias ulakaks.

Õhtul: Aia õue on tekkinud korralik ronimisredel. Iida demob mulle selle kasutust - ronib kui ämblik kahe meetri kõrgusele. API! AGA ÄKKI TA KUKUB? ÄRARONI! ja muud lapsevanema mõtted lendavad läbi pea. Tegelt on mul muidugi hea meel, Iida on üsna vilets turnija, saabki harjutada. Ja redeli all on tartaankate.