Lapsed aknal

Iida ja Alo on hakanud hästi läbi saama. Suvel ja sügise alguses olid nende suhted täiesti hukas. Tahtsin mitu korda sellest blokki kirjutada, aga käsi hästi ei tõusnud. No kuidas sa kirjeldad, et sinu nummi viieaastane tüdruk, muidu malbe nagu maasikavaht, tõstab käe ja käratab:
"selle Alo, selle viime PRÜGIMÄELE!"
"Alo, ma lasen su püstoliga MAHA! pahh pahh pahh pahh pahh pahh!"
"me ise kolime ära, aga selle Alo jätame siia maha!"
(Alo ise muidugi rõõmustas taevani, et tema suur õde viitsib talle nalja teha, ja kordas järele: pah.. pah.. pah.)

Igatahes oli Iidal Alost tõsiselt villand, ta armukadetses ja kiusas ja oli igapidi Vastik Vanem Õde.

Alo-Iida kaklused oli üks suur põhjus, miks me Iida sügisel trenni viisime. Et Iida saaks "alovaba aega" ja tegevust kodust väljas ja ei peaks kõik õhtud olema sunnitult koos vennaga, kellega meie paratamatult tegeleme rohkem ja esimeses järjekorras.

Osa armukadedust on muidugi alles, aga üldiselt on olukord poole aastaga väga palju paranenud. Alo on vanemaks saanud, asjalikumaks mängukaaslaseks saanud, ta ei vaja enam nii palju meie nunnutamist ja meil on seeläbi Iida jaoks rohkem aega. Teiselt poolt on Iidal tõesti tegemisi nii palju, et kodus igavlemist on pigem liiga vähe kui palju.

Nii saame näha hommikusi pildikesi sellest, kuidas lapsed on koos üles ärganud ja tegutsema asunud. Siin on nad aknale ronind ja uudistavad märtsihommikust lund. Kadriorg oli üleni valges vatis ja imeilus ning lapsed omavahel nii sõbrad et täitsa nunnu kohe!

(See, et Alo kipub aknaid käppima ja lahti tegema, on aga omaette teema...)