See on minu! minu!!! MINU!!!!

Alo on täiega, TÄIEGA jõudnud mina-mina-mina ikka. Liftis nuppe vajutama ja uksi lahti tegema ja ainult ise sööma hakkas ta juba ammu. Aga nüüd on MINA jõudnud asjade maailma.

Üleeile jõudis Iida hilja koju, asutas end sööma ja siis hakkas Alo pihta:
"See on MINU AUTO!"
"See on MINU AUTO!"
"See on MINU AUTO!"
"See on MINU AUTO!"
"See on MINU AUTO!"
kuna ta vehkis autoga, mida Iida siiani omaks on pidanud, läks Iida ja võttis talt auto käest ära.
Pärast väikest rüselemist andis Alo alla, haaras toolilt kilpkonna ja jätkas:
"See on MINU KILPKONN!"
"See on MINU KILPKONN!"
"See on MINU KILPKONN!"
"See on MINU KILPKONN!"
Kuna ka kilpkonn on tegelt Iida oma, siis kordus kõik. Aga et kilpkonna röövimiseks pidi Iida auto käest panem, jätkus tsükkel:
"See on MINU AUTO!"
"See on MINU AUTO!"
"See on MINU AUTO!"
Ühesõnaga suutis Alo Iida täiesti pöördesse ajada.

Täna lasteaeda minnes andsin Alole kaasa Iida vana mootorratta. Minek oli nagu tavaline, Alo seletas autos igasugu asju ja vajutas ise lasteaia kellanupule ja kõik oli normaalne, aga niipea kui toas sülest maha sai, võttis mootorratta ja käratas:
"See on MINU MOOTORRATAS!"
"See on MINU MOOTORRATAS!"
"See on MINU MOOTORRATAS!"
Ja jäi seda katkise plaadina kordama.
Läksin ära ja ei tea, millega see lõpeb. Kahe tunni pärast lähen talle järele - ehk kordab siiamaani?