Matused, surnud ja mägiveised

Käisin matustel - vanatädi. Iida nuias algul kaasa ja suisa nuttis, a no tal poleks seal tõesti kohta olnud ja hirmus külm oli. Uuris siis, nii pärast kui enne:
- kas paljud nutsid?
- kas sina ka nutsid?
- kas surnud ise ka nutavad?
- ... mingi küsimus sellest, millest surnud mõtlevad..

Igatahes on lapsel surmast üsna udune arusaam. No ega peagi. Ma tuletasin talle meelde surnud hiirt, mille Jorss kord maha murdis - see andis natuke arutust.

Iida on surnuaial ka käinud, mitu korda isegi, aga ega seegi talle palju tähenda. Ma ise käisin lapsena emaga palju surnuaial ja ma mäletan sellest vaid, et:
- Oli jube igav, kuna täiesti arusaamatult keelati seal joosta ja mürada. Miks küll?
- Surnuaia taga oli mets, suur pime kuusemets, ühekorraga nii hirmutav kui meelitav. Mingipärast arvasin ma, et seal elavad kuradid. Kuraditest oli mul räägitu ("saba ja sarvedega ja karvased") põhjal üsna selge arusaam, tänapäeval vastab sellele väga täpselt Shoti mägiveis. Kuna mu teisel vanaemal oli lehm, ei tundnud ma kuradite ees suuremat hirmu, küll aga kartsin metsa ära eksida.

Tagasi otsustasin tulla mööda Piibe maanteed. Kui oleks tulnud mööda tavalist Tartu maanteed, oleks ma olnud täpselt samal ajal täpselt samas kohas.