Tõukerataste kiituseks

Arvasin, et tõukerattad on kasutud vidinad. No et mõne meetri võib sõita, kuid rohkem keegi ei viitsi. Piisavalt siledat teed ka niikuinii pole. Igas augus kukud ja siis on nutt ja muhud.

Sellegipoolest sai Alo endale eelmisel suvel tõukeka. Sellise tavalise.
Nüüdseks on aasta möödas ja mu arvamus pea peal:

Alo sõidab tõukekaga ka pikki otsi, mitu kilomeetrit järjest.

Sõita saab igal pool. Siledal asfaldil, krobelisel, kruusal, murul. Ainult tahtmist on vaja.

Kukkumine on tõesti lihtne, aga nii maa lähedalt saab haiget õnneks harva.

Tõukekas on ideaalne riist lasteaeda minekuks. Jalgratas on selle paarisaja meetri jaoks veidi liig ja seda ei lubata aeda jätta. Tõukekat võib. Ja lapse tuju on rattaga alati parem kui jala vantsides.

Käisin just Iida ja sõbranna I-ga pargis, mõlemal tõukekad all. Pikk tee (poolteist km) parki läks lennates - plikad kihutasid kui hullud ja nautisid rattaid täiega. Veel parem oli tagasitee. Kui muidu on see tüütu kojumineku kohustus, siis ratastega - mõnu.

Pühap nägin, kuidas I & A pargis ratast jagasid. Sinna minnes oli Alol jalgratas ja Iidal tõukekas, kohapeal aga tormati ainult tõukerattaga. A sõitis ja I jooksis sabas, siis I sõitis ja A jooksis sabas. Kimasid kaldeteedest üles-alla, ronimispuu alt läbi ja üle muru ja üldse igal pool. Vahepeal mängisid mujal ja siis jälle - ratta kallale.

Nii et mul on hea meel, et meil on peres tõukeratas!