Sundkoristus

K & I lahkusid Budapesti taksole, mina startisin veidi hiljem A&Oga lasteaeda.
Või ei!!!
Uks on lukus...
... ja võti, mis just nägin Ove käes, ei ole enam ...
... ei seal ega siin ega üldse kusagil!!!

Seejärel sai kodu korda nagu prillikivi. Kõik vedelev maast ära. Iga mänguasi oma kohale. Kapialused ja radikatagused puhtaks (mitte et seal muidu mingi hull laga oleks). Kõik Ovele kättesaadavad kapid, sahtlid, riiulid, karbid tuhnisin läbi. Prügi- ja mustapesu-kastid tagurpidi. Kingad-saapad-tossud ka. Iida koolikoti sobrasin läbi - paras arheoloogi töö, kultuurikiht on paks ja mitmekesine. Ainus asi, mida seal polnud, oli Iida enda koduvõti. :) Laste voodid tegin uuesti üles. Nno üleüldse kogu kodu sai mitu ringi üle käidud.

Uksevõtit - pole.

No wtf? Ovel ei saanud selle peitmiseks kaua aega olla. Me kodu on suur, aga suht lage. Aknad on kinni ja muid väljapääse, mille kaudu võtmekimpu dematerialiseerida - pole.

Kolmas tass kohvi aitas: suutsin välja nuputada, et Iida võti on tema teises kotis, selles, millega ta Ellerheinas käib. Olin ka selle juba läbi otsinud - et ehk viskas Ove kimbu sinna sisse -, aga nüüd tegin seda hoolsamalt ja uksevõti oligi olemas.

Samal hetkel saabus Alo - õige uksevõtmega.

Peidukoht oli geniaalne. "Hidden in plain sight", ütlevad inglased. Ning jah, kimp oli tõesti peidetud, mitte lihtsalt käest ära pandud.