Lapsed suuskadele

Käisin kõigi lastega Lasnamäe suusarajal.
Jah-jah, Lasnamäel on oma suusarada!
Linnavalitsuse maja juures, ümber Pae järve.

Ja see on tuimalt Tallinna kõige parem rada.
Miks?
Esiteks oli seal eile IDEAALNE klassikasoon. Kahes suunas, värskelt lõigatud, tallamata ja rikkumata.
Teiseks jagas linnaosa valitsus seal kõigile teed, kohvi ja pirukaid. Tasuta! Kõigile! Pirita ja Nõmme - vaatan teie poole - aeg on ka teil valijatest hoolima hakata!!
Kolmandaks on seal vähe inimesi ja needki kenasti aeglased ja lastele keegi sajaga sisse ei lenda.

Niisiis käisime seal eile Alo ja Ovega ja poisid täiesti suusatasid. Alo turtsus veidi ja Ove nuttis veidi, kui ma korra Alo aitama tõtates temast eemale läksid, aga suuskadega said mõlemad hästi hakkama. Käisime korraks ka järvel - aga jääl oli vesi peal (???) ja ma igaks juhuks suunasin poisid kiiresti kaldale tagasi.

Täna käisime Iidaga. Aga käisime valel ajal, liiga vara. Rada oli täiesti täis tuisanud. Jälge sama hästi kui polnud, tuisk peksis näkku, kõik oli halvasti. Iida tegi ühe ringi ja pmst ütles, et käigu ma kus ... oma suusatamisega.

Õhtul lasin Ove meie koduõuele suuskadega lahti. Lund oli tohutult, õu on nagu suur pehme padi. Laps udjas väga usinalt ringi, võttis igasugu künkaid nii üht- kui teistpidi ja oli igati uhke. Siin tuleb aitäh öelda mulle, kes ma lapsele päris-klambris ja päris-saapad ostsin. Trossklambriga oleks tal suusad olnud rohkem alt ära kui all ja emotsioon täiesti vastupidine.

Ainus, kes suusatama ei saa, olen ma ise. Vana inimene - selg haige - pööraselt tahaks, aga no ei tohi.